Hei! Ma pole nüüd nii kaua kirjutanud, vahepeal mõtlesin juba seda blogi ka hüljata. Aga mingi blogipidamise pisik minus on, nagu ka viirusepisik, mis takistab mul koolis ja trennis käimast. Tundub, et minu immuunsussüsteem on nii nõrk, et iga väiksemagi viiruse korjab üles. Eelmise aasta detsembris ma olin juba hädas viirusliku kopsupõletikuga, mille küüsis piinlesin kolm nädalat. Seega lendasid terve minu detsembrikuu plaanid vastu taevast. Kooli sain üheks päevaks, mis oli ka viimane koolipäev 2014. aastal. Ilmselt nõrgestaski kopsupõletik mind nii palju, et sain kevadel teisel viirusepuhangul kohe teise pisiku külge, ei mäleta, et eelmine aasta nii haige oleks olnud. Minu „märtsihaigus“ on mulle kalliks maksma läinud ja Markusele ka. Meie kevadvaheaja suusareis on kaks korda olnud „poolik“, sest kumbki meist on olnud suures palavikus. Seega on reisile sõitnud kas isa ja Markus või siis isa ja mina. Ema on alati see, kes sellisel puhul haige lapsega koju jääb. Praegu jääb mul vaid loota, et ma saan ikka korralikult terveks ja ei hangi kuskilt mingit uut pisikut, sest 14. märts on minek (reisile). Millega ma siis oma aega sisustan? Haiguse esimesed päevad istun ma teleka ees, vaatan lihtsalt saateid kordustTV’st või mingeid filme. Kui haigus edasi kestab, otsustan mitte enam aega sel viisil surnuks lüüa ja millegi kasulikuga tegeleda. Praegu on suurepärane seda aega kulutada loovtöö tegemisele ehk loomade heegeledamisele. Esmaspäeval kutsusin omale vanaema külla. Oli vaja kedagi kes minu järele valvaks, kuigi see kõlab totakalt, arvestades, et teisipäeval oli minu 15. sünnipäev. Aga ei ole totakas. Tahtsin ise, et keegi mul silma peal hoiaks, sest pühapäeva hommikul juhtus minuga üks mu elu kõige kohutavamaid asju. Ärkasin ja tundsin rõõmu, et mul natuke juba parem on. Läksin alla korrusele ja lihtsalt diivani peal istudes voolas üks verenire ninast mööda nägu alla. Siinkohal peaks mainima, et verd tuleb mu ninast üpris tihti ja ka seekord ei pidanud ma seda eriti tähelepanuväärseks. Aga teda tuli natuke liiga palju. Läksin vannituppa, sest muidu oleks terve tuba verd täis olnud. Kõik nägi välja sedamoodi nagu ma oleks vannitoas mõrva sooritanud. Käed värised, kampsun verine, kraanikauss verine- kohutav! Vanaema juhtus vannitoast mööda minema, just siis hakkas mul paha- pea hakkas surisema ja eelkõige läks süda pahaks. Vanaema ütles, et toob mulle vett. Kui tagasi tuli, olin mina juba vannitoa põrandal maas, üks käsi vanniäärel, teine ukse küljes, silmad kinni ja huuled valged. Vanaema hakkas appi karjuma, sest eks see oli talle ka üks paras šokk. Selle peale jooksid vanaisa ja Markus kohale (mina seda muidugi ei mäleta, aga see on see, mis vanaema rääkis). Tegin silmad lahti ja nägin vanaema enda kõrval. Sain kohe kõigest aru ja tahtsin püsti tõusta, vanaema abiga vajusin WC poti kaane peale. Rohkem ei saanud ma silmi avada, selleks oli mul liiga vähe jõudu, aga rääkida sain ma küll. Palusin omale kausi tuua, sest tundsin, et kohe hakkan oksele. Vanaema ütles, et teeb mulle suhkruvett, seda pidavat minestanutele antama. Pea surises ja keha surises ka, nägu oli külm. Vanaema helistas isale ja emale, kes olid just poodi läinud. Isa tahtis minuga ka rääkida, kuid seda ma nagu hästi ei mäleta, aga vanaema ütles, et olin võtnud telefoni, öelnud, et mul on parem ja siis uuesti kokku vajunud, tema püüdis telefoni kinni. Suhkruvesi tõesti aitas- pange see omale kõrva taha, seda teadmist võib elus vaja minna! Tasapisi tundsin, kuidas surin aina väiksemaks jääb ja lõpuks sain silmi ka avada. Selle aja peale olid ema ja isa tagasi tulnud. Ema aitas mul tuppa diivani peale kooberdada, kuid siis ma sain juba ise ka päris hästi liikuda. Tund aega veel pea surises ja tundus külm. Paari tunni pärast vetsu minnes ei julgenud ma ust lukku panna, mis siis saab, kui jälle ära minestan? Kuidas nad siis minu juurde pääsevad? Ega aknad ka ju väljastpoolt lahti ei käi. Ainuke võimalus oleks olnud klaasi katki löömine, aga see oleks ka olnud võrdlemisi ohtlik. Õnneks enam midagi sellist ei juhtunud, aga otsustasin omale siiski teise vanaema Rõngust külla kutsuda, sest ega Maavanal (nagu ma teda lapsest peale kutsunud olen) on koguaeg midagi teha ja vaevalt, et ta mind iga viie minuti tagant kontrollimas käib, et kas ma veel elan või olen juba kuskil nurgas pikali. Õnneks sai teine vanaema tulla ja temaga möödusid kolm päeva, mil ta siin oli nii kiiresti, sest koguaeg oli keegi, kellega sai rääkida ja muidugi jäi Markus ka oma sünnipäeval (2. märtsil) haigeks. Niiet minu sünnipäeval (3. märts) nägi maja rohkem välja nagu haiglapalat! Nii hull asi siiski polnud, sest järjest paraneme mõlemad ja tundub, et seekord reis ära ei jää (Jess!). Muidu möödus mu sünnipäev kenasti, nii kenasti kui see mööduda sai, sest ega ma uksest välja ei saanud. Õnnitlusi sain päris palju, kuid naljakas oli see, et inimesed kellega ma igapäevaselt suhtlen, paljud neist ei teinud mu sünnipäevast üldse välja (see ei käi muidugi kõikide kohta, kellega ma tihedamini läbi käin), aga inimesed, kes ma arvasin on mind juba pooleldi unustasnud, neil oli see meeles ja nemad soovisid õnne. See tegi tuju väga heaks. Kingitusi sain oma sünnipäeval ainult kahelt vanaemalt, sest ema ütles, et nende kingitus tuleb laupäeval, siis kui meil on sugulastega väike tähistamine. Asi, mis ma ostan oma sünnipäeva raha eest, on mul samuti välja mõeldud. Olen ratsutamisega tegelenud poolteist aastat, mis ei ole mingi märkimisväärne aeg, aga tuleb hakata võistluste peale mõtlema, esimesed võistlused on arvatavasti aprilli lõpus toimuvad klubivõistlused koolisõidus. Võistlusteks on vaja aga võistluskostüümi, millesse kuulub pintsak (redingot), valged püksid, valge särk ja valged kindad. Lisaks kiiver (kaska), saapad ja säärised, aga need on mul juba endal olemas ja neid läheb vaja ka tavatreeningutel. Kostüüm läheb maksma üle 100 euro, kui uuena osta (muidugi saab osta veel kallimaid kostüüme, aga hetkel ma ei näe selleks vajadust) ja selleks mõtlesin kasutada sünnipäeva raha. Mida teha ülejäänud rahaga, selleks on mul mitu ideed. Esimene oleks turvavest, mida läheb mul vaja hüppetreeningutel, aga mõtlesin, et oleks suurepärane, kui ma leiaks kasutatud vesti, sest ka need maksavad uuena ostes üle 100 euro ja arvestades seda kui palju ma praegu kasvan, siis ei tasuks see ennast ära. Teine variant oleks tasuline videotöötlus programm, sest see Movie Maker jääb mulle liiga lihtsaks. Minu teada oli mul veel mõtteid, et mida ülejäänuga peale hakata, aga praegu küll ei meenu enam midagi. Palju päikest ja häid mõtteid teile! :)
No comments:
Post a Comment