Hei! Otsustasin jälle ühe blogipostituse kirjutada. Seekord siis natuke spetsiifilisemal teemal, milleks on mõttega tervise kontrollimine. See aasta on minu jaoks tervise mõttes olnud väga raske. Puudusin 5 nädalat haiguse tõttu koolist. Nüüd, aprilli alguses avastati, et mul on päris mitme aine puudus. Eelkõige raua ja D-vitamiini tase oli VÄGA madal. Terve aprilli olen endaga võidelnud, sest mulle tundub, et ma mõtlen endale osasid hädasid külge. Näiteks seda, et mul on süda paha. Ma niiväga soovin, et ma ei peaks kunagi oksendama ega tundma seda südapaha tunnet, aga milleks sellisele asjale pidevalt mõelda. Olen üritanud seda mõtet blokeerida oma ajus, aga see pole nii lihtne. Eile saunast tulles tundsin, kuidas mu pea kergelt surisema hakkas. Läksin kohe pikali ja siis mõtlesin omale jälle selle häda külge, et nüüd mul läheb süda pahaks ja pean alla oksekaussi tooma minema. Sattusin suurde ärevusse, minu ohkimise peale küsis ema, et mis mul viga on. Rääkisin, et ma ei suuda rahuneda ja tema soovitas hakata numbreid lugema. Hakkasingi. Iga numbri peal kujutasin elavalt seda numbrikuju oma silme ees ja mõtlesin AINULT sellele numbrile. Juba number viie peal tundsin, kuidas hakkan rahunema, blokeerisin oma ajus täielikult mõtte, et mul on midagi viga. Teine näide on siis, kui ma rauatabletti võtan. Ifnfolehes on öedud, et kui tablett jääb söögitorru, siis võib see seal haavu tekitada. Iga kord, kui ma võtan, mõtlen ma hullult palju sellele, et mis siis saab, kui tablett mulle kurku kinni jääb. Ma lausa kardan seda rauatableti võtmist selle pärast- no on ikka asi, millega omale stressi tekitada. Mis ma tahtsin tegelikult selle jutuga öelda, oli see, et ise ei tohi ennast haigeks mõelda! Kui on väike palavik, siis ära mõtle, et oi kui haige ma olen, mõtle, et küll see üle läheb, ma ei ole haige. Kui ikkagi läheb halvemaks, siis loomulikult ei tohi trotslikult endale raiuma jääda, et “ma ei ole haige, ma ei ole haige, ma ei ole haige “, vaid lasta uurida milles asi, aga et neid olukordi ei tekiks, ei tohi endale kordagi lasta ligi mõtet, et ohh, ma olen nii haige.
Natuke muud juttu ka ikka. Vähem kui nädala pärast ehk siis laupäeval, 25.aprillil, toimuvad mu elu esimesed ratsavõistlused, seekord siis koolisõidus. Võistlema lähen poni Tuulega, kellega olen juba kolm kuud järjest sõitnud. Tegelikult see on päris kummaline, et eelmine aasta anti mulle ka koguaeg Tuult. Aga Tuul vajab päris korralikku sõitjat ja algajatega teeb mis tahab. Nii ka minuga eelmine aasta. Kuu aega sõitsin kogu aeg Tuulega ja iga trenn tõmbas ta mul käest minema, mõnikord isegi kaks korda. Ei meeldinud mulle see Tuul siis! Nüüd veebruari alguses, kui ühel laupäeval olid võistlused ja pühapäeval pidi treener meile andma need hobused kes eelmine päev ei võistelnud (Tuul k.a) ning siis ma küsisingi endale Tuule, kellega ma polnud aasta otsa sõitnud. Ütleme nii, et meil klappis väga hästi ja järgmiseks trenniks küsisin ka Tuult ja siis ma hakkasingi Tuulega sõitma. Viimased kaks nädalat olen temaga ka hüppetrennis hüpanud. Need kaks trenni on olnud ka minu esimesed hüppetrennid, aga meil läheb kenasti! :) Olen varem ka hüpanud, aga mitte hüpetrennis ja mitte Tuulega. Praeguseks siis vist kõik.
No comments:
Post a Comment