Maikuu- palju tegemist või siis mitte? (mai 2015)

Õpilase jooks on maikuu ilmselt kõige hullem kuu aastas. Selline tunne nagu kõik õpetajad oleks alles nüüd ärganud ja ei jõua kontrolltöid üksteise võidu ära teha. Sellised dialoogid nagu “Õpetaja, meil on juba sel päeval kontrolltöö,” “Aga nimetame selle siis tunnikontrolliks” on üsna tavalised. Kui aga kool kõrvale jätta, on maikuu samuti päris tegus. Tavaliselt on ilmad ilusad ja koguaeg tahaks ainult õues olla. Ratsutajatel toimuvad välitrennid-maikuu on selleks parim, sest on piisavalt soe, aga mitte nii palav nagu suvel. Aga mulle tundub, et mul polegi nii palju tegemist, kui tavaliselt. Ratsutamas ei saa käia, viiulit mängida ei saa, olgem ausad, ma ei saa korralikult isegi käsi pesta, saapapaelu siduda ega pead pesta-kõik pöidla pärast, mille hobune puruks hammustas. Jõudsin just oma blogipostituse tuumani-mul on pöial katki. Ütlen kohe alguses ära, et asi pole nii hull. Või siis on? Oleneb kuidas võtta. Aga peaks vist natuke tollest õnnetust neljapäevast ka kirjutama. Olin oma hobuse valmis pannud ja tahtsin aidata trennikaaslasel hobust nimega Oxana boksist välja võtta. Oxana ei ole kõige lihtsama iseloomuga-tükib jalgadega vehkima ja hammustama. Meelitasin teda saiaga ja järsku ta tegi väga äkilise liigutuse peaga ja ampsas saia koos minu pöidlaga. Võib-olla “koos minu pöidlaga” pole kõige õigem väljend selle jaoks, sest pöial jäi ikkagi ju otsa. Vaatasin oma pöialt. Veri ja valged küünetükid olid kõik segamini. “Mul ei ole enam pöialt, MUL POLE ENAM PÖIALT” olid mu esimesed sõnad. Ma tõesti kartsin, et nüüd on mu pöial nii rikutud, et siin pole enam midagi päästa. Istusin tükk aega pingil, hakkasin vaikselt juba ära minestama, aga õnneks oli ühel trennikaaslasel Coca-Colat, mis päästis mu minestamisest. Lõpuks võtsin jalad alla ja sõitsime trennikaaslasega traumapunkti. Seal seoti sõrm kinni, tehti pilt. Pildi järgi oli pöidlaluuots veidike puruks. Praegu ongi siis seis selline, et luu on juba enam-vähem, sest mul ei ole enam valus eriti, aga küüne asemel on küll väga kole haav. Kurb on see, et tolle kinnikasvamiseks läheb umbes pool aastat või rohkem-niiet pean pidevalt puhastama ja mingi lapi peal hoidma. Ma just täna hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma veel ujuma peaksin suvel minema, kui mul see haav on? Aga kui ei saa, siis ei saa, mis seal ikka teha.

Tuli vist natuke lühike postitus, aga ma olen päris väsinud ka, niiet praeguseks kõik! :)