... ilus oli vaadata kollaseid metsasalusid ja siniseid järvekesi kui lennuk maanduma hakkas ja kodumaa justkui peopesa peal oli. Eestisse on alati hea tagasi tulla, eriti siis, kui selja taga on olnud seiklusterohke ning väga tore Portugali reis- neid mõtteid mõlgutasin siis, kui selle reisi viimane lend (kokku oli neli lendu) lõppema hakkas.
Mõtlesin oma blogisse ka reisist kirjutada. Kuigi mul pole eriti palju lugejaid, tahan siiski selle kirja panna-kasvõi enda jaoks. Alustagem minu reisijutu lugemist.
Reisiseltskonda kuulusid: minu vend, ema, tädi ja mina. Ma polnud kunagi varem Portugalis käinud, seepärast oli minu jaoks kõik uus ja huvitav. Et saada Tallinnast Farosse (linn Portugalis), tuleb teha kaks lendu, sest otselendu pole. Minnes lendasime me Saksamaa kaudu, täpsemalt maandusime Düsseldorfis. Kuna maandusime üheteist paiku õhtul ja lend Farosse läks edasi alles varahommikul, otsustasime ööbida ühes lennujaama kõrval asuvas hostelis. Hommikul kell 4:45 oli äratus ning tuli jälle tagasi lennujaama kõmpsida. Esimesel lennul mul läksid kõrvad nii kõvasti lukku, et kohe valutama hakkasid. Faro lennul kasutasin aga tehnikat, mida tegelikult rääkis ükskord minu füüsika õpetaja. Nimelt tuleb suu lahti hoida, nii pidavat rõhud ühtlustuma-minu peal töötas see tehnika väga hästi. Kui Faros maandusime ja lennukist maha astusime, tuli esimesena vastu nägu pahvakas sooja õhku ning imehead lõunamaa hõngu. Tõepoolest, lõunamaadel on selline magus lõhn. Meie esimese kahe öö majutus oli Farost 35km eemal, linnas nimega Albufeira, hotellikompleksis nimega Alfagar. Just nimelt kompleks, sest sinna kuulusid suur hotellihoone, kolm basseini erinevates kohtades, väike poeke, paar minibaari ning suur hulk apartemente ehk kortereid. Meie ööbisimegi apartemendis, kus on olemas ka kööginurk. Hotellialast viis mitu imeliste vaadetega teerada koos treppidega otse ookeani äärde.
See oli minu meelest kõige suurem pluss sellel kohal! Randa ääristasid kollakad-punakad liivakivikaljud.
Maja taga olev bassein.
Suurim bassein
Basseini ääres olid ka lamamistoolid-täismäng. Otse maja ees oli meil minipood, kus hinnad olid küll hirmus kirved, aga asukoht oli väga mugav. Asjad, mida me sealt poest kõige rohkem ostsime, olid ilmselt Portugali enda värsked apelsinid, mida Eestis ei näe uneski. Teine suur hitt oli igasugused Portugali enda koogikesed. No küll nad oskavad ikka häid koogikesi teha. Muide koogipoode võis Portugalis pea igal tänavanurgal näha. Sellist maapealset paradiisi, nagu meil seal Alfagari hotellikompleksis oli, jätkus kahjuks ainult kaheks päevaks, sest siis viis meie teekond edasi mööda rannikut rongiga põhjapoole Tartu suurusesse linna Setubal. Seal veetsime ainult ühe päeva, sest meie järgmise kahe päeva ööbimine asus Setubalist umbes 30km eemal asuvas pisikeses ookeaniäärses linnakeses, nimega Sesimbra. Aga kõigepealt natuke Setubalist siis. Mis eriti meelde jäi, olid kaunistatud tänavad. Kui mööda tänavaid kõndida, siis pea kohal rippusid kübarad, õhupallid, lillekesed, liblikad.
Õhupallid
Kübarad
Ka enamus rõdusid olid kaunistatud
Ka mina ostsin endale Setubalist valge, lillelise paelaga kübara. Kahjuks ma ei saa seda siin Eestis nüüd pool aastat kanda. Juhuslikult sattusime me Setubalis ka nn. kohalike linnaossa. Kitsad tänavad, natuke räämas ent samas väga maalilised majad tihedalt üksteise järel, vanad inimesed üksteisega juttu ajamas ning meid möödudes viisakalt tervitamas. Väga tore oli ka sellises linnaosas ringi jalutada, nägi kohalikku elu, mitte ainult turistilõkse.
Õhtuks sõitsime edasi oma järgmisesse ööbimisse, Sesimbrasse. Nagu juba eespool mainisin, on Sesimbra väike linnake ookeani ääres. Oma ööbimiskohta otsides kogesime seda, kui sõbralikud on portugaalased. Kuna meie korter asus kuskil väga kitsal tänaval teiste tänavate vahel, siis oli seda üpris raske leida. Meie küsimise peale ühe kohaliku käest, astus ligi ka teine kohalik ja juhatas meid selle tänavani. See polnud sugugi kõik. Järgnevalt panen kirja minule kõige meeldejäävama sündmuse sellest reisist. Jõudsime siis lõpuks oma korteri uksetaha ja... ups. Polegi kedagi-uksed kinni, telefon automaatvastaja peal. Meist kõndis juhuslikult mööda vananaine, kes jäi meid vaatama ja lõpuks küsis, et kas me vajame abi. Inglise keelt see naine eriti ei osanud seega, suhtlesime peamiselt käte abil. Ta juhatas meid kõrvaltänavasse poemüüja juurde, kes oskas vist küll paremini inglise keelt, kuid kahjuks ei osanud ta meid aidata. Samal ajal aga juhtus sealt mööduma üks punase särgiga mees, kes oskas inglise keelt päris hästi. Ta sai meie probleemist aru ja me läksime tagasi sinna korteri ukse taha. Too esimene vananaine kõndis aeglaselt ning mitu korda tagasi vaadates minema. Kuid kohe ilmusid platsi veel kaks inimest. Üks vanem naine ja üks vanem sinise särgiga mees tulid samuti sinna. Kõik kolm asusid meid abistama. Tolle punase särgiga mehe isa olevat selle maja isegi ehitanud, kus meie korter asus. Vanem naisterahvas teadis rääkida, et tema on siin korterites näinud aegajalt kedagi koristamas, aga rohkemat eriti ei teadnud. Peale viit minutit arutamist ütles too sama naine, et kui kedagi ikka kohale ei ilmu, siis me saame tema pool ööbida, et tal on kaks korterit. Ühte korterit ta pidavat välja üürima ja see asus kohe paar maja meie korterist edasi. Ta kutsuski meid oma korterit vaatama. Punase särgiga mees ja sinise särgiga mees läksid ka laiali. Läksime siis emaga seda korterit vaatama. Tädi ja vend jäid meie korteri ukse juurde, juhuks kui keegi peaks tulema. Me polnud korterissegi sisse saanud, kui juba kuulsime kedagi hõikamas ja tagasi vaadates nägime, et too punase särgiga mees oli tagasi tulnud, aga seekord mingi noore naisterahvaga. Ema läks viisakuse pärast ikkagi tolle naise korterit vaatama, sest naine ise oli väga agar ja lausa "tiris" meid sinna. Läksin meie korteri ukse taha, aga siis tuli välja, et see naine ongi seotud meie korteriga, kelle punase särgiga mees oli kuskilt linna pealt üles otsinud. Kuna naine vajas meie broneeringu paberit ja see oli emme käes, siis pidin jooksma sinna teise korterisse, kuhu ema oli heas mõttes lõksu jäänud. Aga see tädi oli nii ülisõbralik, et ka mina ei saanud seat kohe tulema, pakkus, et ka mina korterile pilgu peale viskaksin, isegi kui me sinna ei jää. Ta andis ka meile ome telefoni numbri ja ütles, et me ka oma tuttavatele tema rendikorterit soovitaks. Tänasime ning läksime oma broneeritud korterisse. No see oli ikka korter! Kolm korrust ja katuserõdu koos ookeanivaatega veel pealekauba.
vaade rõdult
vaade rõdult 2
Korter ise oli väga moodne. Sesimbra ise oli tohutult armas linn. Sel ajal kui meie seal viibisime, möllas ookean päris kõvasti. Lained olid nii suured, et vette me ei saanudki.
Teisel päeval sadas lisaks sellele ka vihma. Aga meile oli see just pigem plussiks, sest suuri ookeanilaineid oli väga võimas vaadata. Samuti oli vihma ajal hea seda mõnusat korterit nautida. Korteri asukoht oli supersuurepärane. Ookean kahe minuti kaugusel, pood nelja minuti kaugusel, koogipood 5 minuti kaugusel, restoranid paari minuti kaugusel. Teise päeva õhtul jäi vihm järgi ja saime minna Sesimbra kindlust mäe otsa vallutama. Sinna oli umbes ühe kilomeetri pikkune tee läbi metsa.
Kindlusest ise olid alles vaid varemed, kuid vaade, mis kõrge mäe otsast avanes, oli võimas.
Sesimbra linnake (vaade mäelt)
Sesimbra (vaade mäelt)
Kindluse müür
Kindlus
Mulle tohutult meeldisid need kaks päeva mille Sesimbras veetsime! Kindel koht, kuhu tagasi minna.
(siin jõudis meie reis keskpaika. teisest poolest juba järgmises postituses! :) )
(siin jõudis meie reis keskpaika. teisest poolest juba järgmises postituses! :) )
No comments:
Post a Comment