Portugali 2015 (2)

Niisiis. Eelmine kord jäin oma reisijutustusega poole peale. Seekord jätkan.
Sesimbrast sõitsime edasi bussiga Lissaboni,  mis asus umbes 30km kaugusel. Buss oli samasugune, nagu meil Eestis maakonnaliinid. Lissabonis veetsime samuti ühe päeva nagu Setubaliski ja siis sõitsime rongiga edasi meie ööbimiskohta, Lissabonist poole tunni kaugusel asuvasse Estorili. Aga esmalt siis Lissaboni päevast. Lissabon, nagu kõik ilmselt teavad, on Portugali pealinn. Tegemist on ikkagi suurlinnaga ja seepärast olin mina algul hästi skeptiline ja hoidsin pingsalt oma kaameral silma peal, sest arvasin, et keegi võib selle ära näpata. Eks seal oligi igasuguseid kerjajaid ja kulinate\ehete müüjaid, selfie stick'de pakkujaid, kes ringi liikusid ja püüdsid sulle midagi pähe määrida. Oli neid, kellele piisas No, thank you ütlemisest ja juba nad jätsid sind rahule. Aga osad olid sellised, kes ei jätnud jonni. Õnneks saime me sellised tüütuid müüjaid vaid kõrvalt vaadata, meid nad tülitama ei tulnud. Lissabonis liikusime jala. Alguses pidime oma suurte, raskete seljakottidega matkama, aga lõpuks saime need jätta Rossio raudteejaama. Kusjuures väga äge raudteejaam oli. Väljast oli hoone päris suursugune, aga seest oli kõik väga moodne ja puhas. Ilma kottideta oli hoopis parem linna vaadata. Jalutasime mööda suurt kaubandustänavat, mis kandis nime Augusto.
Pildid Augusto tänavast:

 See tänav viis otse suurele Commercio väljakule, kus keskel asus suur monument, mille kõige kõrgemas tipus asus ratsanik hobuse seljas. Ema tegi tähelepaneku, et Lissabonis on kõik monumendid natuke karikatuurses võtmes tehtud-ei ole nii realistlikud. Näiteks tollel ratsanikul oli natuke suur nina, aga see just mõjuski toredalt ja huvitavalt.

 Commercio väljakult liikusime edasi kindluse poole, mis asus mäe otsas ja kust avanes panoraamvaade Lissabonile.

Lossipargis olid ka kaks väga toredat paabulindu. Üks neist oli eriti uhke ja värviline.

 

Kui olime panoraamvaader nautinud, paabulinde vaadanud ja ka kindluse varemetele pilgu peale visanud, siis liikusime edasi mööda kitsast tänavat alla poole, kuni jõudsime ühele väiksele tänavanurgale, kus asus mingi restoran. Tegelikult me otsisimegi mõnda vahvat söögikohta, aga tundus, et selles restoranis polnud rohkem vabu kohti. Kuid me ei saanudki rohkem midagi arutada, kui välja kargasid üliagarad töötajad kes asusid meile kohe söögilauda ette valmistama. Kuskilt said nad kaks väikest lauda, mille nad panid kokku üheks suureks lauaks ja tõstsid selle restorani alast paar meetrit eemale, müüri kõrvale, sest nagu ma juba mainisin, oli restoran täis. Kuna ilm oli selline kahtlane, et kohe-kohe võis sadama hakata, siis torkasid nad kahe laua vahele ka suure varju. Lõpuks tõid nad toolid, katsid laua ja meie uhke lõunasöögi laud oligi valmis!

 Toit oli ka imehea. Meie küll sõime empsiga pitsat, mis muidugi mõista pole Portugali roog, aga samas maitses see väga hästi! Kui arve küsisime, tõi kelner selle Markuse ehk minu venna kätte kuna ta oli ainuke meesterahvas meie seltskonnas (reisiseltskonda kuulusid mina, minu vend, ema ja tädi). Ühesõnaga, portugaallased mõistavad nalja väga hästi! Eestis on restoranides küll nii, et pigem ei julgeta nalja visata, sest kardetakse klientide reaktsiooni. Sellepärast ongi meil välja kujunenud selline kultuur, et restoranides peab kõik olema nii viks, viisakas, korrektne ning nalja ei tohi mitte mingil juhul teha, sest see pole viisakas. Aga olgem ausad, hea huumor teeb õhkkonna palju vabamaks ja inimestel on palju meeldivam restoranides käia. Kuid liigume ikka Portugali juurde tagasi. Peale keha kinnitamist võtsime suuna taas Rossio raudteejaama, kuhu olime jätnud oma pagasi. Nagu ma juba postituse alguses mainisin, asus meie hotell Lissabonist poole tunnise rongisõidu kaugusel. Meie rong ei läinud aga Rossio rongijaamast, vaid hoopis Sodre jaamast, kuhu pidime oma oma raskete kottidega kõmpsima, aga elasime üle. Estorili jõudes hakkasime oma hotelli otsima. Kuna me ei saanud täpselt aru, kus me oleme ja kuhu minema peame, siis küsisime ühelt noorpaarilt, kes ei olnud üldsegi mitte kohalikud, aga nad haarasid kohe oma nutitelefonid ning otsisid meile õige tee välja. Üsna varsti olime kohal. Ütlen ausalt, et tegelikult olid kaks esimest ööbimiskohta ehk siis mõnus apartement paradiisis ja mitmekorruseline korter ookeani ääres, lati nii kõrgele seadnud, et hotellituba tundus päris kesise variandina. Loomulikult polnud sellel midagi viga, peale selle, et tuba oli nelja jaoks natuke pisike, kuid muidu oli korralik hotell. Estoril ise on aga rikkurite linn, mis asub samuti ookeani ääres ja mida ilmestavad uhked villad. Järgmisel päeval oli meil plaan minna poole tunnise bussisõidu kaugusele Sintrasse. Ütleks nii, et minu jaoks oli selline bussisõit üpriski keeruline ja harjumatu, sest buss tiirutas ja keerutas nii palju, et mul läks süda pahaks. Lisaks sellele pidime veel püsti ka seisma, sest buss oli nii populaarne, et istekohad olid juba võetud. Natuke rohkem kui pool tundi sellist loksumist ja jõudsimegi Sintrasse. Meie kindel plaan oli Sintras külastada üht lossi. Tegelikult oli selles linnas neli lossi, kuid kõiki me poleks niikuinii jõudnud külastada. Enne lossi külastamist käisime väiksel pooletunnisel "bussiekskursioonil" mäe otsas. Teed olid väga kitsad ning pöördeid tuli bussil sooritada ise natuke kaldu olles. Buss sõitis mööda kahest teisest lossist, mis asusid mäe otsas. Kui olime bussiga oma tuuri lõpetanud, siis läksime oma väljavalitud lossi külastama, mis oli kunagi ühe miljonäri poolt ehitatud. Mis tegi selle lossi eriliseks, oli just lossipark. Mis tegi selle lossipargi eriliseks, olid just maa-alused koopad ja käigud. Peaaegu terve pargi ulatuses said liikuda ühest kohast teise läbi maa-aluste käikude. Osad käigud olid hästi kitsad ja pimedad, peakäigud olid aga valgustatud ning laiad. Keset parki oli ka väike veenire, kus taimestik oli päris lopsakas ning loodus meenutas natuke mõnda stseeni filmist "Kariibi mere piraadid".

Käikudesse sisenemiseks oli palju kohti (ka veenire juurest pääses koobastesse), aga ilmselt kõige huvitavam sissepääs asus 27meetrise kaevu põhjas. Vett küll kaevus kahjuks või õnneks ei olnud ning põhja sai ronida keerdtreppide kaudu ning sealt pääses edasi käikudesse.

See lossipark sobib ka suurepäraselt kassi-sõpradele, sest seal oli üks ala, kus olidki ainult kassid. Ma ei tea, kust need kassid sinna tulnud olid, aga neid oli kohutavalt palju ning nende eest kanti hästi hoolt.
 Sellega lõppeski meie Sintra linna külastus. Edasi sõitsime bussiga ühte väga "maagilisse" kohta: mandri-Euroopa kõige läänepoolsemasse punkti. Loodus seal oli erakordselt ilus ja samas ka päris ohtlik. Kivikaljud, äkiliste servadega, kus oli päris suur oht alla kukkuda.

Puidust piirded olid küll ees, kuid turistid, kes hirmsasti tahtsid "häid" pilte (tegelikult ei olnud pi'äirdest üle astudes väga palju parem vaade) kaljudest saada, astusid siiski nendest üle ja kõõlusid "elu ja surma piiril" samal ajal kui nad fotot jäädvustasid. Kui olime väikse tiiru peale teinud, läksime jälle bussipeatusesse ning sõitsime meie "kodulinnakesest" Estorilist 2km eemale väiksesse linnakese Cascais, kust jalutasime mööda mereäärset promenaadi Estorili. Sellise "manöövri" tegimegi selle mõttega, et saaks vaadata ka Cascais linna ning natuke öötuledes ka jalutada.

 Hommikul ärkasime ja avastasime: ups... ongi jäänud vaid meie viimane päev siin Portugalis. Viimasel päeval oli meil plaan sõita tagasi Lissaboni, aga hommikul oli nii ilus ilm, et otsustasime hommiku veeta Estorilis ookeani ääres. Ka siin olid lained päris mõnusalt suured. Saime Markusega veel viimast korda selle reisi jooksul ookeanilainetes ulpida.

 

 

 

 

 

 

 Lõunaks sõitsime rongiga Lissaboni ning matkasime oma kottidega meie viimase ööbimiskohta, kust pidime hommikul kella nelja paiku lahkuma, et sõita lennujaama. Panime kotid ära ning läksime kõrvaltänavasse väiksesse restorani sööma. Huvitav oli see, et restorani nimi oli Helsinqua ning seina peal oli kujutatud ühte linna ning sadamat ning sadamas seisis Viking Line. Oligi Helsingi! Kui me aga oma kelnerilt küsisime, et millest selline nimi tuleneb, siis ei osanud ta meile midagi vastata. Kui kõhud täis, hakkasime kaubandust läbi kammima. Minu meelest hästi tore oli see, et seal oli väga palju selliseid pisikesi ja tundmatuid poode, kus müüdi väga ägedaid asju. Lõpuks läksime Markuse tahtmisel H&M-i ka. Kui sisenesin sinna rahvusvahelisse igapäeva-riiete poodi, siis minu esimene mõte oli, et mida ma siit ostma peaksin? Et ma ei oskagi siit midagi enam osta, sest eelnevad pisikesed poekesed olid niivõrd head kaupa täis. Ega ma ei ostnudki midagi H&M-ist. Õhtul pimedaga kondasime veel linnas ringi ja otsisime Fado restorani. Fado on Portugali rahvamuusika ning seda lauldakse erinevates Fado restoranis. Kahjuks me endale sobivat ei leidnud ja esinemiste alguseni oli ka rohkem kui tund aega, niiet loobusime Fadost ning sõitsime metrooga tagasi oma ööbimiskohta. Käisime veel kiirelt maja kõrvalt olevast poest läbi. Hommikul kell neli oli äratus ja oligi vaja tagasi Eesti poole lendama hakata. Tagasi tulime samuti kahe lennukiga. Lissabonist Londonisse ja Londonist Tallinnasse. Londoni lennul tekkisid maandumisel päris suured turbulentsid. Lennuk ei rappunud mitte ainult üles-alla, vaid ka vasakule ja paremale! Täiskasvanutel olid küüned istmetesse surutud, väiksed lapsed aga kilkasid, justkui Ameerika mägedel. Tegelikult oli see päris õudne ja Tallinna lennule ei olnud väga kindle minna, kuid kõik laabus hästi ning juba viie tunni (tegelikult muidugi kahe ja poole, aga ajavahe on ka kaks tundi) pärast maandusime Tallinnas.